Hip-Hop´i kultuur on rahvusvaheliselt tunnustatud alates eelmise sajandi 70ndatest aastate algusest. Hoolimata asjaolust, et Hip-Hop kui elustiil kujunes välja Põhja-Ameerika suurlinnade tänavatel, peetakse Hip-Hop´i tantsustiili tõeliseks sünnikoduks Lõuna-Bronxi asumit New-Yorgis. Tegemist on ühe vaesema naabruskonnaga linnas, mida kutsutakse ka mustaks getoks. 1970ndate alguses polnud sõna “Hip-Hop” veel olemas. Selle võttis mõned aastad hiljem kasutusele legendaarne DJ Africa Bambaataa, kui küpsenud kultuur vajas juba ühist nimetust.
Sellest ajast alates on inimesed, kellel pole erialast ettevalmistust, kuid on siiras soov tantsida, tulnud tantsima tänavatele. Olgugi, et Hip-Hop´is võib näha moodsate step´i, swing´i ja Aafrika tantsude mõjutusi, on tegemist emotsioone ja improvisatsiooni kasutava freestyle-tantsustiiliga. Kõigil on vabadus tansides oma tundeid väljendada ja arendada oma stiili, kasutades põhilisi tantsuliigutusi. Oluliseks peetakse ka tantsija hoiakut ja suhtumist.
Hip-Hop on kujunenud afroameeriklaste eneseväljenduse vahendiks, mis esimesena puudutas ka teravaid sotsiaalseid, poliitilisi ja rassilisi probleeme. Hip-Hop on tõusnud äriliselt üheks edukamaks moodsa kultuuri suunaks ja tantsustiiliks.
Hip-Hop pole ainult muusikastiil või tants – see on noore põlvkonna elu- ja väljendusviis.
Urban koreograafia on stiil, mille põhirõhk kindla muusikaga saatel koreograafia õppimisel, mitte improvisatsioonil ja freestyle’il, nagu Hip-Hop´i puhul tavaline on. See on tänava Hip-Hop´i stuudioversioon. Urban koreograafiat võib sageli näha videote, etenduste ja festivalide ajal. See on väga tehniline tants, mis arendab oluliselt liikumise selgust ja plastilisust.
Koreograafiat saab esitada nii koos Hip-Hop´i muusikaga kui ka lüürilisemate paladega. Mitmed liigutused on võetud teistest tantsustiilidest nagu näiteks Locking, Popping, Breaking ja isegi House. Urban koreograafia tunnid arendavad muusikalist kuulmist, sest koreograafia näitamisel analüüsivad õpetajad muusikat väga hoolikalt üksikute helide kaupa.
Break Dance on tänavatantsustiil, mis sai alguse Lõuna-Bronxi piirkonnast New-Yorgis. Breikima hakati juba 1960ndate aastate lõpus, kuid eraldi tantsuks hakati seda pidama alles 1973. aastal. See on tänava tantsustiilidest kõige vanem ja kuulsaim.
Break Dance on suurejooneline tants, milles on ühendatud hämmastav voolavus ja akrobaatiliste trikkide keerukus. Selle peamised omadused on improvisatsioon, originaalsus ja kaasahaaravus. Tantsu arengule aitasid kaasa Breikarite omavahelised võistlused, kus võeti mõõtu võimalikult keerukate liikumiste ja trikkide kombinatsioonide abil. Tantsijad hakkasid meeskondadesse ühinema, arendades oma stiile ja originaalseid liikumisi.
Breaking´i elemendid on top rock või up rock, footwork (jalgade töö), floorrock, spining moves (keerutavad liigutused) või powermoves (jõuelemendid) ja lõpuks freeze (keha asendi fikseerimine).
Mõistet “breakdancing” kasutavad breikarid harva, kuna see loodi kunstlikult meedia tarbeks, et hoida erinevad stiilid lahus. Eelistatakse mõisteid “breaking” või “b-boying”.
House on dünaamiline ja positiivne tantsustiil, mis kujunes välja 1980ndatel aastatel koos house-muusikaga ilmumisega Chicago ööklubis “The Warehouse”, kus mängis legendaarne diskor Frankie Knuckles.
Nii House-muusika kui -tantsustiil on väga kiire, rütmiline ja energiline. House-tantsustiilis kasutatakse Break Dance´i, Hip-Hop´i, Jazz´i, Disco ja Ladina-Ameerika tantsude tantsuliigutusi, mis teeb sellest ühe huvitavaima ja populaarseima tantsustiili.
House-tantsustiili elemendid on jacking (keha laineline liikumine muusika rütmis), footwork (jalgade töö), stomping (hüppavad elemendid), lofting (töötamine maapinnal) ja stocking (mäng partneriga). Tantsus on eriti suur rõhk jalgade tööl, mis on kiire ja keeruline ning kombineeritud veidi voolava kehatööga.
Tantsu aluseks on tantsija individuaalne arusaam muusikast ja tema tunded – pole juhus, et stiilil polnud algset nime, see määrati lihtsalt freestyle-tantsuks.
Üks parimatest New Yorgi tantsijatest Ejoe Willson usub, et House´i ja Hip-Hop´i erinevus seisneb selles, nii et House´i tantsides järgib tantsija oma kehaga muusikat, mitte muusika rütmi nagu Hip-Hop´is.
Popping on lihaste kiire kokkusurumise ja lõdvestamise tehnikal põhinev tantsustiil, mis loob tantsija kehas terava tõmblemise efekti. Popping põhineb erinevate kehaosadega isolatsioonil ja seda on rikastatud täiendavate tantsustiilidega. Seda on nimetatud ka illusiooni tantsuks, kuna paljud selle vormid (robot, laine, strobing) jätavad toimuvast ebareaalse mulje.
Californias Frenso tänavatel 1970ndatel aastatel sündinud tantsustiili kasutatakse sageli tantsulahingutes, tõestamaks enda eeliseid teiste tantsijate ees. Võistluse ajal improviseerivad tantsijad funkmuusika, Hip-Hop´i ja teiste muusikastiilide taustal ning loovad oma tantsu käigus uusi liikumisi, vorme, kujundeid. Arendatakse ja täiustatakse oma freestyle-tantsustiili.
Dancehall on Jamaica tänavatants, mis sisaldab paljude seltskonnatantsude elemente ja iseloomulikke hoiakuid. Dancehall sai alguse Jamaica pealinnast Kingstonist 1960ndatel aastatel. Iseseisva tantsustiilina kujunes see välja alles 1980ndate aastate alguses. Dancehall pole mitte ainult tants, vaid kultuur, mis ühendab endas ühiskonda, poliitikat, muusikat ja tantsu. Muusikas ja tantsus peetakse teda Jamaica kultuuri peegelduseks ja rahvuslikuks aardeks. Dancehall on kui Jamaica süda.
Kogu Dancehall tantsustiil põhineb erinevatel sammudel ja sinna juurde tantsuliigutustel. See on tihedalt seotud muusika, laulusõnade ja meeleoluga. Oluline on saada aru laulu sõnumist ja tajuda meeleolu. Trikk on muusika, sõnade, meeleolu ühendamises, selle väljendamises, seejuures erinevaid stiile mitte segades.
Praegu on Dancehall vallutanud kõik maailma tantsupõrandad: iga tänavatantsija on kohustatud selgeks õppima vähemalt mõne selle tantsu liigutuse.
Twerking on tantsusuund, mille liigutustes kasutatakse aktiivselt tuharate, puusade, kõhu ja käte tööd. Twerking tekkis USA linnas New Orleansis 1990ndatel aastatel. Suure populaarsuse saavutas tantsustiil 2013. aastal. Booty-tantsu tantsijad võivad olla nii naised kui mehed.
Tantsusuuna ajalugu ulatub tagasi Aafrika naiste hõimutantsudesse, mille liikumisi eristab puusade liigutamise, tuharate raputamise ja kõhuga töötamisega seotud elementide ja liigutuste rohkus.
Krump on lühendatud nimetus väljendist „Kingdom Radically Uplifted Mighty Praise“. Kõik need, kes olid tantsustiili loojateks, olid usklikud inimesed. Tansustiil on oma olemuselt energiline ja üsna terav. Krump on väga mitmekesine, kuna võimaldab tantsijatel kasutada üksteisest täiesti erinevaid stiile. Peaasi, et tants vastab tantsija iseloomule ja tema maailmatunnetusele.
Krump on omamoodi alternatiiv tänavavägivallale, mis oli 20. sajandi lõpus Ameerikas väga levinud. Tantsustiil sündis 1990ndate aastate alguses Los Angelese lõunaosa getos ja innustab praegu liikuma inimesi üle kogu maailmas.
Tantsijad ühinevad rühmadesse, mida kutsutakse peredeks («families»). Iga pere moodustatakse tähtsaima tantsija ehk Big Homie ümber. Tema ülesanne on arendada pereliikmete tantsuoskuseid ja olla vaimseks õpetajaks.